Esimesena külastas karu meid 2018. aasta talvel Kokkora lähedal. Hiljem saime lehest lugeda, et sama karu külastas lisaks meile ka paljusid teisi mesinikke. Veel hiljem saime lehest lugeda, et see karu oli nii agar, et jahimeestel tuli ta igaveseks korrale kutsuda. Sama aasta suvel kuulsime Vara kandi jahimeestelt, et meie mesilaste lähedal on karusid näha - kuna sinna oli ka ligipääs üsna keeruline, siis sealt tõime me oma mesilased ära. Veel sama aasta sügisel, kui olime oma mesilaspered kenasti talveks ette valmistanud, külastas üks mesikäpp meie mesilasi Põrgu külas - vaatepilt oli vägagi trööstitu. Kuna olime juba paaril korral karu rünnaku ohvriks sattunud, siis otsustasime tuua oma mesilaspered maakodu lähedale Kavastusse ja 2019. aasta kevadel saime teada, et kui hunt kodu ümbert ei murra, siis karu teeb seda küll. Oleks õigel ajal aknast välja vaadanud, oleks koduaknast karu näinud. Saime jälile juba järgmisel hommikul ning kohe tõime kõik pered majale veel lähemale aiaga piiratud alale. Paar päeva hiljem avastasime aga, et karu oli ilmselt lõhna peale üritanud ka aia alt sisse ronida, kuid mingil põhjusel oli oma rünnaku pooleli jätnud. Seega olime saanud 12 kuu jooksul kolme erineva karu rünnaku ohvriks ja seda kolmes erinevas asukohas. Lisaks karu rünnakutele kuulsime lugusid ka meie teistes mesilasgruppide asukohtades karu liikumisest - seda nii Nigulas, kui ka Assikveres. 
Kuna karu külastused olid meil niivõrd tihedad, siis tuli see jutuks ka sõprade ja tuttavatega. Mõni neist oli kohe nii hooliv, et otsis teadusliku selgituse meie murele, mida saab lugeda siit.